Kosmoloogia (astrofüüsika)

Teema esitlus: "Kosmoloogia (astrofüüsika)"— Esitluse väljavõte:

1 Kosmoloogia (astrofüüsika)
Füüsika VI

2 Astrofüüsikas kasutatavad mõõtühikud

3 Kosmilised mõõtühikud
Astronoomiline ühik See on keskmine kaugus Maast Päikeseni 1 AU =  870 700 m ≈ 150 mln. km Valgusaasta Teepikkus, mille valgus läbib vaakumis (liikudes kiirusega ca km/s) ühe aastaga Parsek Kaugus, millelt vaadates paistab Maa orbiidi raadius paistab nurga all 1 kaaresekund

4 Inimkonna ettekujutuse areng maailmaruumi ehitusest primitiivsest kuni tänapäevaseni

5 Primitiivne käsitlus

6 Geotsentrism Geotsentrismile panid aluse 4. saj BC kreeka filosoof Platon ja Aristoteles, seda täiendas 2. saj AD Ptolemaios Geotsentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Maa, mille ümber tiirlesid Kuu, planeedid ja Päike. Tiirlevaid taevakehi ümbritses nn kinnistähtede vöönd Geotsentrism oli pikka aega (sisuliselt kuni 17. sajandini) ainuke katoliku kiriku poolt aktsepteeritud käsitlus maailmaruumi ehitusest.

7 Geotsentrism

8 Planeedi näiv liikumine (Ptolemaios)
Platoni-Aristotelese mudel ei selgitanud piisavalt planeetide näivat liikumist (tähtede taustal tehtavaid „silmuseid“) taevavõlvil. Ptolemaios korrigeeris mudelit, pannes planeedid omakorda tiirlema ümber Maa tiirleva masskeskme

9 Heliotsentrism Heliotsentristlike mudelite algeid on esitanud mitmed teadlased: Phytagorase õpilane Philolaus, aga ka idamaade astronoomid (Mu’ayyad al-Din al-’Urdi, Nasir al-Din Tusi jt), kuid terviklikule heliotsentrismile pani aluse aastal Poola päritolu teoloog ja loodusteadlane Nicolaus Copernicus (Mikolaj Kopernik) Heliosentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Päike, mille ümber tiirlesid Maa, koos tema ümber tiirleva Kuuga ja teised planeedid. Ka selles mudelis ümbritses tiirlevaid taevakehi nn kinnistähtede vöönd

10 Heliotsentrism Heliotsentrismi areng oli pikka aega pidurdatud kartuses sattuda kirikuvande alla ja/või koguni tuleriidale. Täieliku võidu saavutas heliotsentrism alles pärast seda kui Johann Kepler sõnastas (III seadus 1619.a) aastal planeetide liikumist kirjeldavad seadused, mida omakorda üldistas Isaac Newton aastal oma ülemaailmse gravitatsiooniseadusega

11 Heliotsentrism

12 Kepleri I seadus Kõik planeedid tiirlevad mööda elliptilisi orbiite, mille ühes fookuses on Päike NB! Tegelikkuses erinevad planeete orbiidid ringjoonest väga vähe (st elliptilisus on väga väike!)

13 Kepleri II seadus Joon, mis ühendab Päikest ja planeeti (raadius) katab planeedi liikumisel mistahes võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad vt animatsiooni Planeet liigub pikki oma orbiiti erineva joonkiirusega – mida lähemal ta on Päikesele, seda kiiremini planeet liigub

14 Kepleri III seadus 𝐓𝟏 𝟐 𝐓𝟐 𝟐 = 𝐚𝟏 𝟑 𝐚𝟐 𝟑
Planeetide pikemate pooltelgede kuubid suhtuvad teineteisesse nagu nende tiirlemisperioodide kuubid: 𝐓𝟏 𝟐 𝐓𝟐 𝟐 = 𝐚𝟏 𝟑 𝐚𝟐 𝟑

15 Lõpmatu universum Ühena esimestest sõnastas 1. saj BC oletuse, et maailmaruum on lõputu Rooma filosoof Lucretius Põhjalikuma traktaadi selle kohta esitas aastal Giordano Bruno: „Maailmaruum on kõigis suundades ühesugune ning on täidetud Päikesele sarnanevate tähtedega, mille ümber tiirlevad samuti planeedid.“ Kahjuks sai Giordano Bruno süüdistuse ketserluses ja lõpetas oma elu tuleriidal 18. saj. avastas William Herschel, et tähed on koondunud süsteemi – Galaktikasse (Linnutee, Milky Way), millest väljapool neid ei esine.

16 Lõpmatu universum Peagi avastati ka teisi galaktikaid (Suur- ja Väike Magalhaes’i pilv, Andromeda Udukogu jpt), mis paistsid asuvat kõikvõimalikes suundades ühtlaselt. Siis tõestati, et galaktikad moodustavad omakorda suuremaid süsteeme: galaktika- parvi ja superparvi, millest väljaspool galaktikaid ei esine. Analüüsinud teadaolevate galaktikasüstee- mide jaotumist Universumis, näitas Tartu Ülikooli astrofüüsikute töörühm Jaan Einasto juhtimisel 1990-de keskel, et need süsteemid moodustavad mesilaskärge meenutava struktuuri

17 Lõputu universum

18 Paisuv universum Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria ühe lahendi (nn Friedmanni lahend 1922.a) kohaselt ei saa Universum olla staatilises olekus vaid peab kas paisuma või kokku tõmbuma Galaktikate liikumist uurides avastas aastal Edwin Hubble, et kõik galaktikad eemalduvad üksteisest – see avastus andis kinnituse paisuva universumi teooriale. See, kas Universum paisub lõpmatuseni või asendub mingil hetkel kokkutõmbumisega sõltub Universumi massist. Kahjuks ei osata täna veel täpselt Universumi massi hinnata.

19 Taevas

20 Kui kõrgel on taevas? Meeleline taju ütleb, et Maad katab kuplikujuline taevas, millel (mille taustal?) liiguvad erinevad objektid: Pilved Päike Kuu Planeedid Tähed Galaktikad Tegelikult on taevas „paigal“ ja objektide (va pilved) liikumine on tingitud hoopis Maa liikumisest: tiirlemisest ümber Päikese perioodiga 1 aasta pöörlemisest ümber tiirlemistasandiga 66º33’ nurga all asuva telje perioodiga 1 ööpäev ja telje pretsessioonist orbiidi tasandi normaali ümber perioodiga aastat

21 Kuidas kirjeldada taevast?
Taevas asuvate objektide kirjeldamiseks kasutatakse taevakoordinaate: Horisondiline süsteem, mis on iga vaatleja jaoks unikaalne Ekvatoriaalne süsteem, mis on kõigi vaatlejate jaoks sama Taevas „asuvad“ tähed on jaotatud 88 tähtkujusse Tegelikult võivad samasse tähtkujusse kuuluvad tähed asuda teineteisest väga- väga kaugel – me näeme neid lähestikku vaid seetõttu, et nendelt lähtuv valgus tuleb meieni samast suunast

22 Varjutused

23 Kuuvarjutus

24 Kuuvarjutuse kulgemine (27.10.2004; Hockley, Texas, USA)
21.18 21.22 21.24 21.27 21.28 21.45 21.40 21.33 21.30

25 Päikesevarjutus

26 Fotosid päikesevarjutusest

27 Päikesevarjutused Eestis
Päikesevarjutus on suhteliselt haruldane loodusnähtus. Viimane täielik päikesevarjutus oli , sellest eelmine , üle-eelmine Järgmine täielik päikesevarjutus on Eestis nähtav Vt ka NASA tabelit päikesevarjutuste toimumiste kohta Maailmas:

28 Kuidas Universumi kohta teadmisi saadakse?

29 Silm Kuni 17. sajandini oli ainukeseks võimaluseks saada Universumi kohta informatsiooni ainult silmadega vaadeldes. See ongi põhjus, mis vanemates mudelites on vaid Päike, Kuu ja 5 planeeti (kuni Saturnini) ning ca paartuhat kinnistähte, mis moodustasid 88 tähtkuju

30 2. Läätsteleskoop (Galilei, 1609)

31 3. Peegelteleskoop (Newton, 1688)

32 Lääts- ja peegelteleskoobid
Peale teleskoopide leiutamist Galilei ja Newtoni poolt, algas massiline tähtede ja planeetide avastamisperiood Inimkonna teadmised maailmaruumist avardusid järsult

33 4. Raadioteleskoobid (1930ndad)

34 5. Teleskoopide süsteemid (Very Large Array)

35 Raadioteleskoobid Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide – raadioteleskoopidega ning avastati, et lisaks valgusele kiirgavad tähed ka infrapuna- (soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgenkiirgust. Teleskoopide ühendamisel arvutite abil süsteemideks tekkis võimalus uurida veelgi kaugemal ja veelgi väiksema kiirgusintensiivsusega objekte.

36 6. Kosmoseteleskoobid Kosmoseteleskoop Spitzer
Kosmoseteleskoop Chandra HUBBLE’i kosmoseteleskoop Kosmoseteleskoop Spitzer

37 Kosmoseteleskoobid Kosmoseteleskoobid tiirlevad Maalähedasel orbiidil, kus nende mõõteriistu ei sega maapealsed valgusallikad ega ka Maa atmosfäär – see võimaldab saada infot veelgi kaugematest ja nõrgematest kiirgusallikatest. Tähtsaimad kosmoseteleskoobid on: Hubble 1990 (peamiselt nähtav valgus ja UV kiirgus) Chandra 1999 (peamiselt röntgenkiirgus) Spitzer 2003 (peamiselt IR kiirgus)

38