Doris Kareva 28.11.1958 Ilona Haponen, 11.v klass.

Teema esitlus: "Doris Kareva 28.11.1958 Ilona Haponen, 11.v klass."— Esitluse väljavõte:

1 Doris Kareva Ilona Haponen, 11.v klass

2 Biograafia Sündis Tallinnas helilooja Hillar Kareva tütrena.

3 Tallinna 7. keskkoolis (1966-1977);
Õppis: Tallinna 7. keskkoolis ( ); TRÜ filoloogiateadus-keskkonnas inglise filoloogiat ( ). Ülikoolipäevil tekkisid sidemed dissidentlike ringkondadega, tulemus – komplikatsioonid õpinguis, aga 1983.aastal õnnestus stuudium lõpetada kaugõppe vormis.

4 Alates 1979 a. töötas ajalehes “Sirp ja Vasar” korrektorina,
hiljem kirjandus-toimetajana.

5 Oli kirjandus-rühmituse “Wellesto” liige aastatel 1988-1989.
Aastast 1992 töötab UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretärina.

6 Luuledebüüt Esimesed tekstid ilmusid varases eas: ajakirjas “Noorus” ilmus luuletsükkel “5 tüdrukut ja 8 poissi” (1977). Hiljem tuli välja esikkogu “Päevapildid” (1978). Võrreldes järgnevate luuletustega see raamat on eraldiseisev - see ühindub generatsioonile omase stiiliga: nooruslik ilu ja võlu, aga ka mängumotiivid, iroonilisus, linlikkus, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektne pauseerimistehnika.

7 1980.aastad Tekstid on palju individuaalsemad ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse “karevalikkusest”. On ilmunud järgmised luuletuskogud: “Ööpildid” (1980); “Puudutus” (1981); “Salateadvus” (1983) ning “Vari ja viiv” (1986). Armastus on esiplaanil, kuid tähtsad on ka sõnad “taevas”, “valgus”, “püha”, “sära”,”tõeline”, “jumal”, “igavik”, “ime”.

8 “Ööpildid” (1980) HÄÄL Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki.
Kuid ma ei kuule, on see nii või ei. On kuristikke, millest üle lindki ei lenda. Ja on vaikus nagu sein. On kujutlusi, millest tardub hingki.

9 “Puudutus” (1981) Sa puhkad end välja mu lohutus luus
ja usud, et öö tuleb parem. Su silmis ja suus on mu lainetav juus just nagu Su unenäos varem. Ja muusika mängib; viiruk ja viin meid valitseb, vaimleb ja voogab. Ma mäletan küll. Me olime siin. Kuid keegi meis korduda loodab.

10 “Salateadvus” (1983) Öö lõhnas, elav ja pime. Koit õhetas taevaserval.
Vihm häälestas kõrget katust. Me surnutest raakisime ja imest veel sündimatust. Koit õhetas taevaserval. Ning läbi jumalamaa ma kõndisin Sinu kõrval, liig tulvil, et tänada. Su silmad, nad olid ligi, nad hingasid minu sees, nad hiilgasid hingepõhja – ja põlatu ülenes.

11 “Vari ja viiv” (1986) Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt, et öelda. Kui elada üksainus kord, on võimalus nii suur, et tardud ning ta tummalt lased mööda.

12 Valguse teema PIMESI, PIMESI pomisen nimesid – valgus, oh Valgus,
sa elav ja vägev ürgsügav voog, tõuse sisimast, pühi mu tänapäev tühi!

13 Luuletuste iseloomustus
Kareva luule on erakordselt habras ja tundlik, seda iseloomustavad hingepuhtus, kaastunne ja ilu. Ta alustas tütarlapse tunnetuslike otsingutega, vaimselt nüristavate elu- ja koolikeskkonnale vastandas ta igatsusliku armastuse. Varane luule oli sotsiaalsetes hoiakutes kriitiline ja pilklik, hiljem on ta liikunud sisemisetõsinemise ja süvenemise suunas.

14 Luulede struktuur Kareva kujundid on võimalikult puhastatud liigsetest kõrvalassotsiatsioonidest, luuletus keskendub ühele nägemusele, pildile või kesksele motiivile. Kareva armastuslüürika on originaalne, liigub tundeväljenduses pigem ütlematajätmistes kui otsesõnu väljendatud tunnetes.

15 Reliigiast Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: “Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekraani kaudu” (Väljataga 1991).

16 Sakraalsus, religioossus
Paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena: “Sest sealpool on valgus ja heledad näod hõljumas pilvesid pidi ja siinpool on mardikad tõugud ja teod ja muld minu põskede ligi...” (“MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE”).

17 Lüürika traagilisus Kahes viimases kogus on sagenenud traagilised ja eleegilised motiivid. Surma mõtestab Kareva kirka piirkogemusena, mille valguses omandavad teistsuguse, puhastava tähenduse kõik siinpoolsed suhted. Süvenenud on ka sotsiaalne mõistmine, Kareva luuletab rahva ja põlvkonna mälust valulise tundlikkusega.

18 Luuletuste stiil Kareva aimamisi kirjutatud luule on vastandlik Underi pillavale armastusluulele, kuid jätkab ometi eesti naisluule traditsioone sisemiselt intensiivse, vormiliselt vaoshoitud ja napi stiiliga. Kareva luules leidub allusioone J.Viidingu luuletustele, neid ühendab vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine.

19 Poeetilised muutused Pärast “Vari ja viiv’i” ilmusid valikkogud “Armuaeg”(1991), “Maailma asemel” (1992) ja “Hingring” (1997). Keeleline dünaamika suureneb: tekivad suuremad kõlamängud; keeleüksuste kumuleerimised; rütmi- ja riimivariatsioonid.

20 “Maailma asemel” Selles luulekogus leidub Kareva uue
laadi viljakam osa. Luulemina liigub siin müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. Koos keeleliste pööristega viib see kosmilise tühjuseekstaasini, maailma lõputu liikumise ja voolamise tundeni: “Maailm on muinasjutt”.

21 “Maailm on muinasjutt”
Maailm on liikuv lugu, mis alati otsas, mis langedes läbi aja iga hetk uuesti alustab otsast.

22 Kareva maailmas Kareva luulet on tõlgitud:
vene; inglise; ukraina; turkmeeni; moldaavia ja teistesse keeltesse, koguna «Откровение». Kareva ise on tõlkinud A. Ahmatova ja teiste luulet.

23 Kasutatud kirjandus “Eesti Kirjanduslugu”, Koolibri, 2000 (E.Annus, L.Epner, A.Järv, E.Süvalep, M.Velsker); “Eesti Kirjandusrahva Leksikon”, Eesti Raamat, 1995 (Oskar Kruus).